Kaasaegsete hoonete tõhusa loomuliku valgustuse saavutamise võtmekomponendina ei määra katuseakende konstruktsioon mitte ainult valguse läbilaskvust ja mehaanilist stabiilsust, vaid mõjutab otseselt ka nende ilmastikukindlust ja kasutusiga. Nende struktuuriomaduste sügav mõistmine aitab mõista valikuloogikat ja jõudluse eeliseid erinevate rakendusstsenaariumide jaoks.
Katuseakna lehtede põhistruktuur koosneb tavaliselt pinna kaitsekihist, tugevdavast aluskihist ja funktsionaalsest modifikatsioonikihist. Igal kihil on selge tööjaotus ja see toimib sünergiliselt. Pinna kaitsekihis kasutatakse sageli suurepärase ilmastikukindlusega kõrg-polümeerseid materjale (nagu ASA, PMMA) või spetsiaalseid katteid, mis kantakse lehe pinnale ko-ekstrusiooni- või katmisprotsesside kaudu. Selle põhiülesanne on blokeerida ultraviolettkiirgust, seista vastu happevihmadele ja saasteainete erosioonile, aeglustada materjali vananemist ja kollaseks muutumist ning tagada valguse läbilaskvuse pikaajaline stabiilsus. Kuigi see kiht on suhteliselt õhuke (tavaliselt 0,1–0,3 mm), on see esimene kaitseliin keskkonna erosiooni vastu.
Tugevdav aluskiht on katuseakna lehe struktuurne karkass, kusjuures peamised materjalid on klaaskiuga tugevdatud polüester (FRP) või polükarbonaat (PC). Klaaskiud jaotub vaigumaatriksis ühtlaselt võrgus{1}}taolise mustriga, mis suurendab oluliselt materjali tõmbetugevust ja löögikindlust, muutes poolläbipaistvad plaadid tuule, lume või ehituskoormuse korral vähem vastuvõtlikuks. Väga elastse molekulaarse ahela struktuuriga polükarbonaat säilitab oma kerge olemuse, omades samas suurepärase löögikindluse, muutes selle eriti sobivaks välismõjudele vastuvõtlikes keskkondades. Aluskihi paksust ja kiusisaldust tuleb reguleerida vastavalt ulatusele ja koormuse nõuetele; tavaliste tööstuslike -klassi toodete paksus on 1,2–3,0 mm, et tagada tasakaal jäikuse ja valguse läbilaskvuse vahel.
Funktsionaalsed modifikatsioonikihid integreeritakse sageli substraadiga ko{0}}ekstrusiooni või sisemiste lisandite abil, nagu UV-absorbeerijad, leegiaeglustid või soojust isoleerivad mikroosakesed. Need konstruktsioonid võivad anda poolläbipaistvatele plaatidele spetsiifilisi omadusi ilma kaalu märkimisväärselt suurendamata,-näiteks leegiaeglustavad modifikatsioonikihid parandavad tulekindlust ja soojust isoleerivad mikroosakesed vähendavad infrapuna läbilaskvust, et vähendada suvist soojuskoormust, optimeerides veelgi hoone energiatõhusust.
Ristlõike kuju- poolest on poolläbipaistvad plaadid sageli trapetsikujulised, lainelised või õõnsad struktuurid. Trapetsi- ja lainekujulised-kujulised konstruktsioonid suurendavad pindala, parandades katusega sobivust, kasutades drenaaži juhtimiseks harjasid. Õõneskonstruktsioonid (nagu kärgstruktuuri ja I{4}}kujulised õõnsused) vähendavad kaalu, säilitades samal ajal tugevuse, ja kasutavad õhukihte, et blokeerida soojusülekannet, tasakaalustades kergekaalu ja isolatsiooninõudeid.
Üldiselt on poolläbipaistvate katuseplekkide struktuur mitme{0}}kihiline, multi-funktsionaalne ja täpne kombinatsioon. Iga kihi disain ja vorm tiirlevad kolme põhieesmärgi ümber: "valguse läbilaskvus, vastupidavus ja ohutus". Materjalide komposiittehnoloogia ja vormimisprotsesside edusammudega areneb nende struktuur kergema kaalu ja integreeritumate funktsioonide suunas, pakkudes hoonete valgustussüsteemidele usaldusväärsemat struktuurilist tuge.
